Polanski fenomen

Roman Polanski on mu absoluutne lemmik.
Nii imelik, kui see ka pole, on mul sellega seoses temast väga raske rääkida. Vaatamata sellele, et kaks kogumikku on riiulis ja peale selle ka midagi arvutis ja et möndagi filmi olen vaadanud korduvalt. Hea kindel tunne on, et mul on möned tähtsamad asjad olemas ja ta on ka ainuke tegija, kelle uuemaidki filme tahan köiki fyysilisel kujul omada. See on mulle väga oluline.
See 'armastusavaldus' siin on muidugi mind ennast paljastav, aga ma ei saanud seda teha siis, kui ma blogimist alustasin. Iga asi omal ajal...vöi veidi hiljem.

Ka see tekst - millegi pikema algus - on visandina kaua kaustas seisnud. Eile, peale vana Chinatown'i vaatamist mötlesin, et nii hölmamatut asja vist polegi, kui tema filmidest rääkida. Minu järelejäänud elust ei piisaks, et tema pooltestki tehtud töödest mingit analyysi koostada. Aga mönest filmist ma proovin juttu teha kindlasti. Hakkan siia lisama mötteid, vöib-olla ka filmograafiat, kui midagi uuesti (yle) vaatan.

Täna tahan lihtsalt selle postitusega kustutada halba maiku filmist, millest kirjutasin eelmises loos. Vahel tuleb kehvale hea körvale asetada, muidu ei saa aru. Ja vastupidi.
Isegi vana, 1976.aastal tehtud Chinatown, mida ma niisiis eile öhtul vaatasin - pealtnäha primitiivne krimifilm - oli parem, kui 2010.aasta Must luik (mida vaatasin öhtu varem, ja mis oli, nagu ma nyyd aru saan, pelgalt vaimuhaigusega flirtiv efektne meelelahutus).
Polanski ei tee mitte yhtegi mittevajalikku ega edevat liigutust ja mulle meeldib see kohutavalt. Ta ei taha vöita publikut toretsevate teemade, ilusate kaadrite, erakordsete stseenide, tausta ja muu sellisega, sest ta teab ylitäpselt, mida ta filmiga öelda tahab. Ja ta kaevab sygavamal.

Polanski ja Nicholson Chinatown vötetel nöu pidamas

Väga liigutav on see, kuidas ta teeb oma filmis tihti ise möne väikse körvalosa. Nagu Chinatown'is kurjategijana (ainult korra kaadris), kes eradedektiivi - peategelane J.Nicholson, väga hea roll - nina noaga ähvardas ära löigata. Aga löikas ainult väheke, öpetuseks. Selline must huumor. Mmm, ja kui ma mötlen löbusate vampiiritapjate peale! (The Fearless Vampire Killers or: Pardon Me, Madam, but Your Teeth Are in My Neck )

Polanski vötab elu köige traagilisemat kui ka koomilisemat poolt ilmselt vördse innuga kui savi, mida saab kunstiks vormida. Ja-jaa, The Pianist on ikka veel riiulis ja vaatamata.

Visandisse olin kirjutanud ka möned read filmist Frantic.
Selgus, et olin kunagi ammu mingit katkendit sellest näinud ja siis ma ei teadnud, et see oli Polanski film. See katkend oli väga meelde jäänud ja ma lootsin, et see on seesama asi. Oligi.
Kahtlemata on see film alahinnatud, kui IMDb'i kuute punkti ja seda, et see on pigem vaatajate, mitte kriitikute sait, silmas pidada. Polanski filmid pole kunagi olnud mainstream asjad  ja see, kuidas Harrison Ford kui ameerika matcho-kangelase kehastus on pandud igati eksliku tavalise inimese rolli täitma, on huvitav. Esimest korda mulle Harrison Ford tösiselt meeldis, aga arvata vöib, et see ei meeldinud Indiana Jones'i austajatele.
Kuna selles filmis puudub ka Polanskile iseloomulik syrrealistlik alatoon - vöi on seda liiga vähe - siis vöib see film mönele tösisele Polanski fännile liiga vähe 'kunstipäraselt sygav' tunduda. Kokkuvöttes pole see ei kassafilm ega ka pealtnäha 'suur kunst' - sellest see madal hinne IMBd-s ilmselt tuligi.
Mulle meeldib see, et film näitab Pariisi sellest kyljest, mida tavaliselt ei tehta. Pole seal seda ameeriklaste unistuste 'armastajate' linna, vaid päris karm kulissidetagune maailm. Polanski teab ilmselgelt mölemat poolt ja ta asetab Frantic'u peategelase just sellesse karmimasse keskkonda.
Muide, seal mängib ka Polanski abikaasa, mitmekylgselt andekas pariisitar Emmanuelle Seigner. 

2011

Mind hämmastas see näitlejatar esimest korda Polanski Bitter Moon'is, kuid tema kohta tuleks juba teine lugu.
Kuidas Polanski, kasvult lyhike, mitte köige atraktiivsema välimusega mees, on saanud endale maailma köige eksootilisemaid naisi? Öeldakse et möni mees on oma saatusest suurem ja - ju see kehtib ka nende asjade kohta.

Mötlesin tykk aega, mismoodi ma köiki teisi tema meistritöid iseloomustaks. On tunda, et Polanski (ka tihti stsenaariumi autor) teab täpselt, mida taha tahab, mis on löpptulemus ja kuidas seda läbi viia. Yhesönaga, tunneb ainest läbi-ja löhki. On kuulda olnud, et ta on lausa diktaatorliku joonega ja väga nöudlik iga kaadri suhtes, kordab niikaua, kui saab soovitud tulemuse. Valib ise valguse, läätsed ja iga detaili. Meeldib töötada väikese kollektiiviga olles loov ja humoorikas, isegi riukalik.
Vastupidiselt näiteks Clint Eastwood'ile, kes alustab vötteid hilja, (et köik saaksid ennast välja magada); peaaegu kunagi ei tee yle yhe duubli ja laseb rahva varakult öhtule. Stiilis - läheb nagu läheb, kui aga meie oleme kulgemises. (Läheb tavaliselt hästi, filmid ei yleta eelarveid ja näitlejad saavad improviseerida). Ka tema on mees, kes alati tahab oma filmidega midagi öelda - ja ytleb ka. Ka tema ei efektitse tyhja asja pärast. Arusaadav, sest ta pidi kaua tegema rolle, mida teised ette andsid. Mees, kes ei suitseta, vihkab vägivalda, mediteerib ja elab tervislikult, on pidanud eluaeg sigar suunurgas ja pystol käes kauboisid mängima, ime siis, et...Kui ma lugesin Polanski mötteid elu ja kino yle ja kui ma lugesin sama asju Clintwood'i kohta, hämmastas mind sarnasus, kuidas need mehed mötlevad. Ma väga tahaksin teada, kas nad (Polanski ja Eastwood) omavahel kuidagi pörkusid?...söbrad olid? Netist ei leidnud kyll esimese hooga midagi.
Kuid tagasi Polanski juurde.
Ta oli juba algaja filmitegijana lausa "inimhingede insener" - kui ma mötlen "Nuga vees" peale, mida ma nägin ilma yhegi subtiitrita poolakeelsena ja see köitis mind jäägitult, sest ilma könest arusaamatagi oli asi selge. Ja oli pönev, ja oli puändiga.

Aga jah,  'meerikamaaga pole Polanskil vedanud kunagi.
Nii traagilist saatust, kui temal, annab otsida. Polanski naine oli just rasedana usuhullu poolt mörvatud - seda lugu teavad muidugi köik, kes ka yhtegi filmi pole vaadanud - ja ta jöi ohjeldamatult. Ja ärge tulge mulle lapsepilastaja juttu rääkima, see oli eht-ameerikaliku kasuehne ema spektaakel, kes oma alaealise tytre kuulsate filmitegijate seltskonda (yritus toimus J. Nicholsoni majas, muide, aga Jack ise polnud kodus) pidutsema lykkas ja seesama 'tore' ema fabritseeris ka kaebuse tytre vastuseisust hoolimata. Ikka raha pärast, tydruk ise ei tahtnud sellest loost enam midagi kuulda, meedia tähelepanu all elamine pole meelakkumine (ja ma arvan, tal oli tollel peol löbus olnud, seda enam, et mingit vägistamist ega muud rövedat ju ei toimumudki).
Aga mis ma ikka räägin, on olemas körgelt hinnataud dok.film, mis sellest ja paljust muust pildi annab. Kymned intervjuud ja dok.kaadrid räägivad enda eest. Eriti hea on vandekohtuniku kokkumängud ja meedialembus - et protsess aga kaua kestaks.
Polanski tegi ise selle kohta väga vaimuka filmiklipi - keegi lööb trummi ja tema muudkui kargab kiirenevas tempos.
Nähes neid intervjuusid, ilmeid ja isegi pisaraid (aga ainult Polanskil endal), siis pole kahtlust, missugune nöiajaht sel ajal toimus. Muidugi tuli ta sealt pörgust tulema. Kui sinu täht töuseb ja sa oled köva konkurent - aga kui sul on ka tugev aksent ja sa oled Ida-Euroopast, siis on väga lihtne silt kylge riputada ja kanakarja kambakat teha... teised vöivad hullematki, aga sina ei vöi midagi, seda ei tohi unustada.
Önneks elab rezhissöör ammu Pariisis oma kauni abikaasaga ja nende lapsed räägivad kodus poola keelt. Seegi fakt juba ytleb midagi, kas pole?

Lugu sai katkendlik ja vöib-olla segane, sest see materjal käib mul lihtsalt yle jöu. Kuidas ma suudakski sellise erakordse talendi elutööst hästi ja lyhidalt rääkida? Vöimalik, et filmidest rohkem kirjutades kohendan ka teksti ymber. Vöi peaks kirjutama filmidest igayhest eraldi? Vöi poleks yldse vaja, sest seni ma seda ju pole teinud.
Eks elu näitab.

13.05.12
Uudis: http://www.epl.ee/news/kultuur/polanski-teeb-filmi-dreyfusi-afaarist.d?id=64383562


20.01.2013

The Ghost Writer (2010)

Writers: 

Robert Harris (screenplay), Roman Polanski(screenplay), and 1 more credit »

Stars:

 Ewan McGregor, Pierce Brosnan and Olivia Williams 

Möned kriitikute märksönad, mis väljendavad enam, kui seda teeks minu pikk jutt:

- elegantne

- delikaatselt hirmutav

- läheb naha alla

- nauditav

- mitte midagi yleliigset

- Polanski on meister tömbama vaatajat halli tsooni,

kus köik läheb viltu, keegi ei maga hästi ja saladused on peategelase eest varjul kuni köigi jaoks on liiga hilja

- See on 77-aastase Polanski austusavaldus Hitchcock'ile 

- Näitlejate eelmiste filmide aurad annavad teravmeelseid körvalmaitseid

Polanski' meistripuudutus, tema tähelepanu kadreerimisele, valgusele ja igale yksikule detailile ning paheline visuaalne teravmeelsus teevad filmist iga vaataja maiuspala. Tere tulemast tagasi, Roman.

Julie Rigg, Movie Time

 

Polanski ja Mc Gregor vötetel

Peategelane on kirjanik, kes satub juhuse tahtel tasuva töö peale (Ewan McGregor). Ta on tavaline hall ja väljapaistmatu mees, ilmselt andekas oma ala inimene, aga kellest suures plaanis, suure masinavärgi hammasrataste vahele sattununa ei olene mitte midagi. Samasugune oli ka Frantic' peategelane arst (Harrison Ford), kes sattus samuti olukorda, kus tavaelu reeglid enam ei kehtinud. Mölemad ilmutasid loomupärast intelligentsi, reageerisid väga loomulikult, stambivabalt. Näitlejate oskuslik valik, mis tundub esialgu ootamatu,  ongi Polanski yks suuri plusse. Ma usun, et Kim Catrall, kel on hoopis teistsuguste rollide slepp taga, täitis omamoodi vööritusfunktsiooni. Huvitav suhtestus tekkis ka Brosnani sama kylje juures, see oli teravmeelne valik. Väga hea rolli tegi Olivia Williams. Vöi jällegi: Polanski leidis ainuvöimaliku typaazhi?
Kihte ja mötlemist on palju ja yhe vaatamisega ilmselt ei haara pooltki nyanssidest.
Märgiks ära veel korduvalt röhutatud britikesksuse. Vöi praegused tendentsid USA poliitikas. Teades Polanski suhtumist USA'sse ja ka tegelikkust, siis paranoiast on asi kaugel.

Minu meelest yhe rolli tegi ka interjöör, super-modernne 'kaitstud' maja USA idaranniku saarel  koos kahe asiaadist majateenijaga. Väiksed könekad detailid.
Rääkimata fantastilisest kaameratööst (Pawel Edelman, "Pianist", "Ray", "Carnage" jt).