Thursday, January 28, 2010

Unistuste elukutse...vöi yks neist.

Swimming Pool
(2003)
François Ozon (screenplay)


Emmanuèle Bernheim (writer)


Cast:
Charlotte Rampling ... Sarah Morton
Ludivine Sagnier ... Julie

PILDIL: Rezhisöör Ozon ja peaosatäitja Rampling


"Selle filmi möju hakkad tunda alles poole tunni pärast "-
midagi taolist ytles yks kommentaator IMDb-s.
See on ka ainuke netistleitud vööras möte, mis läks täpipealt kokku minu oma arvamisega selle filmi kohta (ma ei peaks oma muljetamist teistest ytlejatest segada laskma, seega järgmine kord ma ei alusta kirjutamist andmete otsimisega internetis).
Kes sisust eelteadmisi ei soovi saada, lugegu ainult markeeritud teksti loo alguses ja löpus.


1

Läksin peale filmi löppu kööki, et teed keeta ja mötiskeda, et mida ma siis nyydsama nägin. Mingit erilist ergastust polnud. Filmi ajal polnud ka - oli kena, huvitav ja hästi tehtud film, seda kyll. Kordagi polnud igav, film köitis algusest löpuni. Samas midagi nagu logises, polnud reaalne, aga löpp töi selguse, miks see just nii oli. Loogiline löpp siiski.
See oligi köik, mida kohe alguses arvasin.

Löikasin tykikese kooki, vaatasin oma kätt, lauda ja kannu - nagu filmis, nagu läbi kaamera...ja äkki sain aru, et mötlen ju kogu aeg, nagu kirjanik. Vöi siis nagu operaator vöi isegi nagu rezhissöör. Siin see oli, see oli see seos, millest kirjutada!

Kirjutada, kirjutada, kirjutada...ma vöiks kirjutada millest iganes ja ma ei saaks kirjutamisest isu täis ega sellest loobuda, see oli ka filmi peaosalise elu - kirjanik Sarah Morton'i elu. Kirjutamine on loomine, ja kui oled looja, pole midagi parata, yhel hetkel lööb see ikka välja nagu haigus, mida on vöimatu ravida.
Ma juba tahtsingi istuda sarnases ruumis vanas prantsuse maamajas - nagu Sarah ja asetada käed klaviatuurile.
Voodil, kandikul mu seljataga oleks olnud ootmas suur teekann teega. Kui janu tuleb.
Ei, veel enne avaksin akna ja laseksin sisse öhtust värskust, pöösaste sahinat, tömbaksin kopsud täis aia löhnu...ja asuks kirjutama.
Aga millest siis seekord... koht on isnpireeriv, järelikult millestki erilisest.
Kuid mis myra kostab köögist? Ma peaks ju olema siin yksi?!
Kas minna vaatama? Veel yks sahin...kriipiv hääl.
Majas on keegi.
Oh, mida kätte haarata, kui vaja oleks vargale äsada? Lambijalg, aga pirn enne välja, sest kilde ei tahaks...

Nii konstreeriski detektiivromaanide kirjutamises edukas Sarah maailma, mille sisse kirjutas 'sissetungija' Julie ja köik muud tegelased ja olukorrad.
Siis ma veel seda ei teadnud, kus algas filmimaailma sees väljamöeldud raamatumaailm ja kui palju need kattusid.
Ega ei tea praegugi täpselt, selles ongi selle filmi völu.

Aina kummalisemad syzheekäigud tundusid kunstlikult kontrueeritud, see köitis ja häiris samaaegselt.. Juhusliku tuttava, mehe matmine aeda ja sealt edasi - köik see optimistlik yksköiksus ja need väiksed miss Marple trikid sinna juurde olid juba täitsa ebareaalsed; vöi siis too teatraalne kääbus, kes teatab veel teatraalsemaid asju; vöi et ohvril polnud vanemaid ja keegi ei näinud ja...veel ja veel.
Ei saaks öelda, et näitlejate mängus midagi paigast ära oli, see oli suurepärane, aga kogu tegevusel puudus mingi sisemine loogika.
Kuni päris löpus selgus "topeltmäng". See oli olnud segu "reaalsusest" ja sellest, mida Sarah kirjutas oma raamatusse!
Korraks turgatas möte: sellest ei saanud tulla kuigi hea raamat, kui see oli nii kunstlikult kokku traageldatud nagu filmis see tegevus käis.

Vastupidi, finaal näitas, et loodu oli tal varasematest erinev teos, parim, mida ta kunagi oli kirjutanud. Yldsegi mitte järjekordne dekkar.
Oli see autobiograafiline? Ja kui oli, siis mil määral töi autor loetavuse huvides ohvriks oma isiklikku elu? (Lii Unt'i parafraseerides).
Ma ei usu, et see yldse oligi selline seksi-krimilugu, nagu filmis "miksiti ja ette mängiti", aga kindlasti oli läbielatu ja selle pöhjal syndinud raamat peategelase kui kirjaniku jaoks uus tase, millest ju film tegelikult oligi.


2

Ainsad reaalsed, elu täis löigud olid alguses (ja löpus ka, muidugi, kui otsad koos olid), kui kirjastaja John tegi Sarah'le ettepaneku minna nädalaks oma maamajja Prantsusmaal, eemale rutiinist - udusest ja vihmasest Londonist ja haige isa pöetamisest kodus. Suur plaan registreeris kirjaniku näo pisimagi virvenduse. Oli tunda duelli pigem mehe ja naise, kui tööandja ja töövötja vahel.
Kirjastaja-suvemajaomanik pöikles Prantsusmaale kaasaminemisest ise körvale, ehkki naisel oli alandav kysida:
"Kas tuled...ise ka...ehk...nädalalöpul?"
Suhted kirjastajaga olid selle filmi raam, nn reaalsuse raam.
Jah, töenäoliselt olid need suhted yhepoolsed ja seal taga polnud eriti muud, kui et too mees oli kirjanikul ainus allesjäänud meestuttav ringkonnas, seega keegi, kellest möelda; vöi siis yhe-öö suhe, vöi mölemat; aga kirjastaja omalt poolt oli saatnud lubavaid signaale, et kirjanikku ergutada oma seksuaalsust raamatutesse sublimeerima.
Sama elavad olid kaadrid ka löpus, kui Sarah, olles maal möttemänge mängides oma elu eemalt ylevaadanud ja 'arved kokku löönud' tuli tagasi Londonisse, leidis uue kirjastaja ja seejärel eelmise emotsionaalselt paika pani. Vöi vähemalt vöttis teda edaspidi sama pragmaatiliselt, nagu teda oli vöetud - kui hästi sisse toovat kirjanikku, kes oma dekkaritega kirjastajale kuldmune munes.
Kui see film oleks jäänud sarnase raami tasemele, poleks siin palju midagi rääkida. Triviaalne ja igavavöitu.


3

Palju huvitavam oli filmi keskne, nn ulmeline osa.
Muide, see seksuaalsuse pool polnud yldse minu meelest oluline. Ma ei pannud seda kylge niiväga tähelegi, aga pärast arvustusi lugedes sain aru, et need olid möju avaldanud. Ilma, et minu meelest sellist eesmärki oleks filmitegijail olnud. (Vöimalik, et teisel vaatamisel vöi teises olukorras näeks ma asju teisiti).
See oli köik kuidagi...ilma sisemise loogikata, nagu ma alguses ytlesin; aga see pidigi ju olema, sest see oli kirjaniku "raamatu" visand, mitte "päriselt".
IMDb-s arvati ka, et film oli sellest, kuidas frigiidne kirjanik elas raamatut kirjutades välja omi saamata -olemata elu fantaasiaid. Olles need välja elanud ning maha matnud (symboolselt siis tolle mehe kujul) sai uue elu ja hingamise.
See oleks muidugi yks versioon. Peategelane tundus alguses kyll midagi klaveriöpetaja-laadset olema (Haneke"Klavermängija") - represseeritud seksuaalsusega keskealine naisterahvas, kes vaatab elu körvalt, vöimetu tegema sammu normaalsete inimlike suhete suunas - kartsin, et sealt midagi häirivat tuleb.
Kuid Ozon omab prantslaslikku kergust, ta pole kliiniliselt naturalistik nagu Haneke, isegi avameelsetele seksisteenidele vaatamata. (Haneke, vastupidi, jätab seksuaalakti otsese vaate kaadrist välja). Ozon'il nagu ei oma seksuaalakt nii sygavat tähendust, vöi ei taba ma point'i?
Köik oli kuidagi palju pehmem, möödaminnes toimuv. Edasi ei mindud peategelase sygavaimate hingesoppide paljastamiseni, mis oleks vaataja äratanud ilusast unenäost töelisse öudusse. (Maimik Haneke'est)

Mulle tundub, et siin oli peategelane nn valmis, toimus kyll loominguline areng (nagu löpust selgub), aga jäi ära patoloogilise poole väljatulemine ja kataklysmid. Seepärast arvan, et ta ei olnud frigiidne, kes kirjutades proovis end välja elada, vaid just vastupidi: ta oli ysna elukogenud - nagu ta Julie'le ytleski - mulle meeldib sex,drugs and rocknroll ; ja kyllap ta teadis, mis tyhjuse tormiline elu hinge jätab. Tema tragöödia oli vast see, et tal polnud muud olnudki.
Nagu oli tyhi ka tema loodud tulevase raamatu konstrukstioon, kuidagi kunstlik köigi oma seksuaalsete-kriminaalsete toimingute juures.
Filmi pöhiosas - "reaalsuse" ja raamatuelu" segunedes oli vähem suuri plaane, kaamera kaugenes, jälgis distantsilt seda ebareaalset möttemängu kaunis keskkonnas - nii nagu vöib seda yks prantsuse idylliline maamaja ja aed selles asetseva ujumisbasseiniga olla, lisades tyypilise vana kylamehe aednikuks.
Niisugusele taustale oli kirjaniku tahtel liikuma pandud irratsionaalne, ilus ja seksinäljas Julie ja tema uskumatud meestuttavad, saladused tema ymber ja tema kehal.
Julie kuju pöhines epiloogis pögusalt mainitud kirjastaja John'i tytre olemasolule, kuid see oli utreeritud ja sisaldas elemente ilmselt mitme kriminaalromaani tegelase peale kokku.
Ehk oli Julie kokkuvöte kirjaniku nooruse vallatustest; vöi - yhe teise kommenteerija versiooni juurde tagasi tulles - siiski sellest, mida ta jättis tegemata, aga oleks tahtnud proovida. Kes teab...
Sinikas Julie silma all oli igatahes minu meelest yle vindi detail ja hommikuse viski hulk ka. Ja see, et köik väljamöeldud meestegelased patseerisid ringi nappides alukates nii vaoshoitud ja sarkastilise daami ees, kui kirjanikust peategelane seda oli. Yks mees vöib olla selline, aga köik, veel nii erinevad tyybid?
Oli see kirjaniku ametialane kretinism, temas kinnistunud krimi-romaani looja harjumus? Vöi tahtis see näidata, et kirjanik 'nägi' seda, aga teda ennast seal polnud, st see polnud puhas autobiograafiline lugu - ta oli sel hetkel Julie ja enda symbioos?
Tegevus sellel näiteleval hargnes kiiresti, aga see oli kobav: see oli nagu proovimine: kuidas see puzzle löpuks kokku panna.
Millised syndmused olid päriselt, ja millised mitte, polnud löpuni selgelt aru saada.
Ujumisbassein (Swimming Pool!) oli kindlasti yks peategelane. Algselt kaetud presendiga, siis äkki yhel hommikul oli see avatud, aga puulehti täis, sodine; siis äkki kirkalt puhas, sinine; vöi siis selles ujumine - yks jälgib teist; ja vastupidi (vöi "töeline" jälgib loodut); ujuda proovivad seal köik, kes loogilselt syzhee järgi kohal on; ja ka need, kes ei peaks sel ajal seal olema; ja siis äkki on see jälle kaetud, nagu varjaks saladust.
Ainuyksi basseini osa analyysides (sellest oleks pidanud alustama) saaks psyhholoogiahuviline vaataja terve essee teha, aga mina pole sellel alal kuigi tugev.



4

Mida peategelane-kirjanik vöis köigest sellest, mida vaatajale näidati, yldse raamatusse kirjutada?
Siin alles hakkas minu möte intensiivselt tööle ja film möjuma - just pool tundi peale filmi nägemist ja köigi eespooltoodud mötete äraheietamist. Siis kui juba köögis kooki nosisin, laualt puru pyhkisin, teekannul oma varju nägin ja postituse visandamisest mötlesin.
Ja veel sellest, et ka omakorda sellest öhtust siin saaks raamatu kirjutada.
Nagu McEwan kirjutas paksu romaani ainult yhest päevast. Mitu kihti ja mitu isiklikku maailma yksteise körval, kattumas ja sees.
Fantastiline oli see, et filmis oli selle häiriva "raamatumaailma" konstrueeritus vaevu tajutav, kuid seda intrigeerivamalt möjus sisemiselt. Filmi kestel anti muidugi ka täiesti otseseid vihjeid á la 'see situatsioon pole ikka päris'. Kui näiteks seesama tuttav, kelner kohvikust, hilisem "ohver" seisis basseini äärel.... ja vaatas Julie'd.... hm... jah, ma siiski ei kirjelda, sest sönades oleks see stseen pornograafilisem, kui ta tegelikult oli.
Nyyd ma oletan, et see oli vaid yks versioonidest, mida kirjanik Sarah möttes raamatu tarvis proovis...ta vöis selle teksti sisse kirjutada, aga vöib-olla ka mitte.

Aga vöib-olla oli yldse köik ettekujutus - ka Sarah' hommikuti kohvikus käimine? Jah, peategelane-kirjanik käis ju seal alguses korra, kuid peale seda 'kirjutas sisse' tegelase Julie, kelle pärast ta pidi minema kohvikusse veel teisegi korra - aga see ja köik muud korrad polnud enam siis "päris", vaid "raamatus", nagu köik need körvaltegelasedki.
Vöi näiteks sellest, et kas see koht filmis, kus kirjanik tuleb oma tuppa ja töstab seinal olnud krutsifiksi kappi - mis oli selle tegevuse motiiv? ja kas see oli nn "raamatus" vöi "päriselt"?
Kes selle tagasi pani ja miks? Vöi olid ikka mölemad korrad juba "raamatus"?

Ning löppude löpuks: milline versioon selles möttepuzzlest vöis olla selles sinisekaanelises raamatus kirjas ja milline mitte? Mis vötmes oli see kujutletav raamat tegelikult kirjutatud?
Jah, öelge mulle, kuidas oli "tegelikult"?!
Keegi ju stsenaariumit mulle lugeda ei anna ja vöib-olla vötaks see kogu völu. Aga vöib-olla ei tea stsenarist Emmanuéle Bernheim seda isegi...
Looja möttemaailma segunemine eluga, teksti oletatav autobiograafilisus, tegelikkuse ja loomingu vaheline hägusus, see oli filmi tugevus.



Nii et film oli minu jaoks kirjutamisest, loomisest ja loomingust, maailmadest teiste maailmade sees. Yks parematest selletaolistest, töepoolest väga nauditava järelmaitsega.
Kirjutasin endale mitteomaselt ka syzheest pikalt-laialt, kuna oli 2003.aasta film, siis vast polegi mötet sisu enam varjata, seda enam, et huvitavam on see juurdlemine, mis algab PEALE filmi vaatamaist. Ja selle poolest on see film löpmatult rikas - kui vaid viitsiks/tahaks edasi möelda.
Looming.
Elu kui näitemäng. Midagi Fowles'likku?
Midagi minulikku ka, seda kindlasti.
Aga ka kypsus, tarkus ja melanhoolia.
Imeliselt sobiv osatäitja; oma ea kohta väga kyps rezhissöör; ja nutikas stsenaarium.
Charlotte Rampling on teinud teisigi osatäitmisi Ozon'i filmides ja stsenarist Bernheim on koguni yheksa filmi kaasautor.
Hea tiim on neil.

2 comments:

  1. Ramplingu filmid on minu jaoks siiani kõik vaatamisväärsed olnud. Temas on midagi, mis on minu meelest sõnulseletamatult ilus. Ozon-iga on nii ja naa... mõnikord meeldib väga (Sous le sable, 5x2), mõnikord vaevu-vaevu keskpärane (Ricky, 8 femmes).

    Põnev oli Su lugu lugeda, olin juba peaaegu unustanud selle filmi. Sai vist Pöffil omal ajal vaadatud. Räägiksin natuke ka kaasa, aga mu tunded on ununenud ja tuhmunud ja sõnad sellepärast enam ei midagi väärt... Ludivigne Saigner on ka filmist meeles. Ja see psühholoogiline "mäng"...

    ReplyDelete
  2. Tjaa.
    Kui Sa - ja köik lugejad - seda teaks, kui kaua ma seda kirjutasin, parandasin ja ymber tegin!?
    Pöhjus oli selles, et kirjutades ja möeldes avanesid yha uued kihid, yha uued versioonid, vahepeal oli köik nii sassis kui...löpuvariant siiski rahuldas mind ennast, mis ei juhtu just iga kord.
    Samas, ta ei pruugi olla löplik (töde).
    Jah, kes ytleks, kuidas tegelikult oli:)

    ReplyDelete